Eestis kehtiv Jäätmeseadus kehtestab nn probleemtoodetele tootjavastutuse põhimõtte, mis tähendab, et tootja on kohustatud tagama tema valmistatud, edasimüüdud või sisseveetud probleemtootest tekkivate jäätmete kokku kogumise ja nende taaskasutamise või kõrvaldamise.
Probleemtoote hulka kuulvad vanarehvid, mootorsõidukid ja nende osad, elektri- ja elektroonikaseadmed, nende osad ning patareid ja akud.

Tootjavastutus rakendub ettevõtjatele, nii valmistajatele, maaletoojatele, kui ka hulgi- ja jaemüüjatele, kes peavad vastutama tootes sisalduvate ainete, koostisosade ja toote kui terviku eest alates toote valmistamisest kuni toote muutumiseni jäätmeteks.

Euroopa Liidu liikmesriikides kehtib rehvide puhul tootjavastutuse põhimõte, mille järgselt peavad rehvide maaletoojad ja tootjad finantseerima kasutatud rehvide kogumise ja taaskasutamise süsteemi. Eestis kuuluvad probleemtoodete hulka 2005 aasta juulikuus tehtud romumääruse täiendamisega ka rehvid, millele rakendub tootjavastutusprintsiip.

Reaalses elus näeb tootjavastutuse printsiibi rakendamine välja selliselt, kus Tootja või Maaletooja lisab uue rehvi hinnale taaskasutustasu, kogutud raha makstakse edasi tootjavastutusorganisatsioonile ning tootjavastutusorganisatsioon korraldab rehvide kogumise ja taaskasutamise ostes kogumise ja taaskasutamise sisse jäätmekäitlussektorilt.

Tootja või maaletooja võib ka ise hakata vanarehvide kogumist ja taaskasutamist korraldama, kuid sellisel juhul peab tootja tagama nõuetekohase üleriigilise kogumisvõrgu kuhu saab rehve tasuta ära anda.

Rehvide edasimüüjatel on kohustus üks ühele vanad rehvid oma töökojas vastu võtta, kui klient ostab töökojast uued rehvid.

Rehvidele rakendus taaskasutuskohustus 01.01.2006